Geneetiliselt muundatud organismid
GMO on elusolend (bakter, taim, loom), kelle pärilikkuse ainet on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades muudetud.
Eestimaa Looduse Fondi ajalehe vaheleht, mis on pühendatud GMO-teemalistele artiklitele.
Eestis tegutseb organisatsioon GMO-vaba Eesti, kelle kodulehele on koondatud nii eestlaste artiklid GMO kasutamise kohta kui ka tõlked rahvusvaheliselt areenilt. Samas, nagu organisatsiooni nimigi ütleb, võib info olla ühes suunas kallutatud. Aga nii mõnigi huvitav artikkel väärib sirvimist.
27.04.2017 Loeng
Eestimaa Looduse Fondi ajalehe vaheleht, mis on pühendatud GMO-teemalistele artiklitele.
Eestis tegutseb organisatsioon GMO-vaba Eesti, kelle kodulehele on koondatud nii eestlaste artiklid GMO kasutamise kohta kui ka tõlked rahvusvaheliselt areenilt. Samas, nagu organisatsiooni nimigi ütleb, võib info olla ühes suunas kallutatud. Aga nii mõnigi huvitav artikkel väärib sirvimist.
27.04.2017 Loeng
Portaalis inimene.ee kirjutab Aire Koik geneetiliselt muundatud toidust järgmiselt:
Muundatud geenidega toit ei tapa kedagi
Geneetiliselt muundatud toidud ja toiduained on esimesed söödavad tooted maailmas, mis enne müüki jõudmist läbivad ülipõhjaliku kontrolli, peaaegu sama põhjaliku nagu ravimid. “Kui miski on ohutu, siis just see toit,” ütleb Tallinna Tehnikaülikooli Geenitehnoloogia Keskuse juhataja Erkki Truve.
Iga toit sisaldab geene
Professor Truve sõnul on ameeriklased söönud muundatud geenidega toitu juba kuus aastat ning teadaolevalt pole selle tõttu keegi surnud. “Niiöelda katse paarisaja miljoni ameeriklasega on ilmselt kõige kindlam näitaja.”
Toit, mis on saadud geneetiliselt muundatud taimedest või loomadest, sisaldab lisaks nende endi geenidele ühte või paari uut geeni, mis on laboris sinna sisse viidud.
Professor Truve soovitab kasutada mõisteid “geneetiliselt muundatud toit” või “muundatud geenidega toit”. “Geenitoit” ei ole hea termin. “Nii jääb mulje, nagu oleks kahte sorti toitu: ühes on geenid ja teises ei ole. See on sügavalt ekslik, sest geenid on kogu elusas aines ja iga päev sööme me geene sisaldavat toitu,” selgitab ta.
Praegu on geneetiliselt muundatud toidu puhul tegemist enamasti taimse toiduga, eelkõige maisi ja soja saadustega. Maisi- ja sojataimedesse lisatud geenid saadakse enamasti bakteritest ning nende ülesanne on kaitsta taimi kas putukkahjurite või umbrohumürkide eest.
Senine toit võiks müügiloast ilma jääda
Meie senist toitu pole kaugeltki nii põhjalikult uuritud kui muundatud geenidega toitu. Me sööme seda, kuna oleme seda kogu aeg söönud.
Professor Truve toob näite, mis võiks juhtuda siis, kui harilikku kartulit sama põhjalikult uurida. “Kui teha kartulimugulast keemiline analüüs ja analüüsida kõiki neid alkaloide, mis seal sees on, siis ma olen täiesti veendunud, et kartul kui erakordselt mürgine taim ei saaks iialgi müügiluba mitte üheski maailma riigis,” ütleb professor Truve. “Aga me sööme seda ikka edasi, aastasadade jooksul oleme tõestanud, et see ei ole tervisele ohtlik.”
Miks siis ikkagi kardetakse geneetiliselt muundatud toitu ja nimetatakse seda Frankensteini toiduks? Iga uus asi tekitab hirme, tõdeb professor Truve. Ehkki mõned hirmud, millest on ajakirjanduses kirjutatud-räägitud, kuuluvad pigem huumori või ulme valdkonda.
Taime geenid inimese kehasse püsima ei jää
Peamise alusetu hirmuna toob professor Truve välja järgmise mõttekäigu: sööme endale võõra geeni sisse, geen jääb organismis kuidagi püsima, kandub edasi lastele ja kogu inimese geneetiline info saab rikutud.
Professor Truve sõnul ei pea selline arutlus paika kahel põhjusel. Kui sööme ära porgandi või kapsa, saame umbes 25 tuhat erinevat porgandi või kapsa geeni. Kui neile 25 tuhandele üks geen veel juurde panna, on see muudatus tühine üldise geneetilise info kõrval.
Teiseks, kui need geenid suudaksid meie organismis kuidagi püsima jääda, peaksid eestlased olema täidetud kartuli geenidega, hiinlased riisi geenidega jne. “Aga midagi sellist ei ole,” kinnitab professor Truve. “Võõrad geenid ei saa meie organismis püsima jääda, selleks puuduvad vastavad bioloogilised võimalused.”
Tõsi, on ka mõned reaalsemad ohud. Rohkem tõde leidub hirmudes, et muundatud geenidega toidud võivad soodustada allergiat ja resistentsuse teket antibiootikumide suhtes.
Eesti toidupoodide kaubas leidub muundamise jälgi
Eestis kehtiv kord ütleb, et muudetud geenidega toitu tohib müüa alles pärast vastava loa saamist. Kuna keegi pole ühtegi sellist luba Eestis taotlenud, võiks arvata, et geneetiliselt muundatud tooteid meie toidupoodides polegi. Kuid nii lihtne see ei ole.
“Kui väga täpselt analüüsida Eestis müügil olevat toidukaupa, siis mu ennustuse järgi võib paljudest toodetest, kus on kasutatud maisi- või sojajahu, leida jälgi geneetilisest muundamisest,” ütleb professor Truve. “Jälgede all mõtlen seda, et kui kasvõi tühine hulk jahust pärineb geneetiliselt muundatud taimedest, leiavad testid selle üles.”
Euroopas kehtib põhimõte, et luba ja vastavat märgistust vajab selline toidukaup, kus mõnda komponenti on muundatud rohkem kui 1% ulatuses. “Et testimine, mis pealegi on kallis protseduur, ei muutuks päris absurdseks,” põhjendab professor Truve. “Ma arvan, et selliseid toiduaineid Eestis müügil ei ole või kui on, siis väga vähe. Aga niiöelda jälgesid sisaldavaid tooteid kindlasti on.”
Loodus seab piirid
Professor Truve hinnangul on hirmude parim ravi on endale selgeks teha, mis asi on geen ning milleks ja kus ta on. “Kui saadakse aru, et meil kõigil, nii inimestel, loomadel, taimedel kui bakteritel on geenid, mis töötavad suhteliselt sarnase mehhanismiga, siis ma arvan, et kaob ka alusetu hirm,” ütleb ta. “Bioloogid ei tee laboris midagi enneolematut, me saame ainult natuke ümber kujundada seda, mis looduses nagunii olemas on.”
Aire Koik
inimene.ee
Iga toit sisaldab geene
Professor Truve sõnul on ameeriklased söönud muundatud geenidega toitu juba kuus aastat ning teadaolevalt pole selle tõttu keegi surnud. “Niiöelda katse paarisaja miljoni ameeriklasega on ilmselt kõige kindlam näitaja.”
Toit, mis on saadud geneetiliselt muundatud taimedest või loomadest, sisaldab lisaks nende endi geenidele ühte või paari uut geeni, mis on laboris sinna sisse viidud.
Professor Truve soovitab kasutada mõisteid “geneetiliselt muundatud toit” või “muundatud geenidega toit”. “Geenitoit” ei ole hea termin. “Nii jääb mulje, nagu oleks kahte sorti toitu: ühes on geenid ja teises ei ole. See on sügavalt ekslik, sest geenid on kogu elusas aines ja iga päev sööme me geene sisaldavat toitu,” selgitab ta.
Praegu on geneetiliselt muundatud toidu puhul tegemist enamasti taimse toiduga, eelkõige maisi ja soja saadustega. Maisi- ja sojataimedesse lisatud geenid saadakse enamasti bakteritest ning nende ülesanne on kaitsta taimi kas putukkahjurite või umbrohumürkide eest.
Senine toit võiks müügiloast ilma jääda
Meie senist toitu pole kaugeltki nii põhjalikult uuritud kui muundatud geenidega toitu. Me sööme seda, kuna oleme seda kogu aeg söönud.
Professor Truve toob näite, mis võiks juhtuda siis, kui harilikku kartulit sama põhjalikult uurida. “Kui teha kartulimugulast keemiline analüüs ja analüüsida kõiki neid alkaloide, mis seal sees on, siis ma olen täiesti veendunud, et kartul kui erakordselt mürgine taim ei saaks iialgi müügiluba mitte üheski maailma riigis,” ütleb professor Truve. “Aga me sööme seda ikka edasi, aastasadade jooksul oleme tõestanud, et see ei ole tervisele ohtlik.”
Miks siis ikkagi kardetakse geneetiliselt muundatud toitu ja nimetatakse seda Frankensteini toiduks? Iga uus asi tekitab hirme, tõdeb professor Truve. Ehkki mõned hirmud, millest on ajakirjanduses kirjutatud-räägitud, kuuluvad pigem huumori või ulme valdkonda.
Taime geenid inimese kehasse püsima ei jää
Peamise alusetu hirmuna toob professor Truve välja järgmise mõttekäigu: sööme endale võõra geeni sisse, geen jääb organismis kuidagi püsima, kandub edasi lastele ja kogu inimese geneetiline info saab rikutud.
Professor Truve sõnul ei pea selline arutlus paika kahel põhjusel. Kui sööme ära porgandi või kapsa, saame umbes 25 tuhat erinevat porgandi või kapsa geeni. Kui neile 25 tuhandele üks geen veel juurde panna, on see muudatus tühine üldise geneetilise info kõrval.
Teiseks, kui need geenid suudaksid meie organismis kuidagi püsima jääda, peaksid eestlased olema täidetud kartuli geenidega, hiinlased riisi geenidega jne. “Aga midagi sellist ei ole,” kinnitab professor Truve. “Võõrad geenid ei saa meie organismis püsima jääda, selleks puuduvad vastavad bioloogilised võimalused.”
Tõsi, on ka mõned reaalsemad ohud. Rohkem tõde leidub hirmudes, et muundatud geenidega toidud võivad soodustada allergiat ja resistentsuse teket antibiootikumide suhtes.
Eesti toidupoodide kaubas leidub muundamise jälgi
Eestis kehtiv kord ütleb, et muudetud geenidega toitu tohib müüa alles pärast vastava loa saamist. Kuna keegi pole ühtegi sellist luba Eestis taotlenud, võiks arvata, et geneetiliselt muundatud tooteid meie toidupoodides polegi. Kuid nii lihtne see ei ole.
“Kui väga täpselt analüüsida Eestis müügil olevat toidukaupa, siis mu ennustuse järgi võib paljudest toodetest, kus on kasutatud maisi- või sojajahu, leida jälgi geneetilisest muundamisest,” ütleb professor Truve. “Jälgede all mõtlen seda, et kui kasvõi tühine hulk jahust pärineb geneetiliselt muundatud taimedest, leiavad testid selle üles.”
Euroopas kehtib põhimõte, et luba ja vastavat märgistust vajab selline toidukaup, kus mõnda komponenti on muundatud rohkem kui 1% ulatuses. “Et testimine, mis pealegi on kallis protseduur, ei muutuks päris absurdseks,” põhjendab professor Truve. “Ma arvan, et selliseid toiduaineid Eestis müügil ei ole või kui on, siis väga vähe. Aga niiöelda jälgesid sisaldavaid tooteid kindlasti on.”
Loodus seab piirid
Professor Truve hinnangul on hirmude parim ravi on endale selgeks teha, mis asi on geen ning milleks ja kus ta on. “Kui saadakse aru, et meil kõigil, nii inimestel, loomadel, taimedel kui bakteritel on geenid, mis töötavad suhteliselt sarnase mehhanismiga, siis ma arvan, et kaob ka alusetu hirm,” ütleb ta. “Bioloogid ei tee laboris midagi enneolematut, me saame ainult natuke ümber kujundada seda, mis looduses nagunii olemas on.”
Aire Koik
inimene.ee
Põllumajandusministeeriumi kodulehel kirjeldatakse GMO-toite toiduohutuse lehel toidugruppide erinõuete all järgmiselt:
Geneetiliselt muundatud (GM) toit Geneetiliselt muundatud organism (lühendatult GMO) on tänapäeva biotehnoloogia abil selliselt muundatud geeni(de)ga organism, mida loodus ise teha ei saa (näiteks kahe lille hübriide ei loeta selles mõttes GMO-deks). Tehnoloogia võimaldab üksikuid valitud geene ühelt organismilt teisele üle kanda, ning seda ka mitte-sugulasliikide vahel. Niisuguste meetodite abil luuakse GM taimi, mida seejärel kasvatatakse GM toidu saamiseks. Alguses keskendusid GM seemnete loojad sellistele uuendustele, mida hindaksid põllumajandustootjad (ja toiduainetööstus üldisemalt). GM taimede loomise esialgne eesmärk oli täiustada taimekaitset. Praegu turul olevad GM põllukultuurid on eeskätt muudetud vastupidavamaks putukate või viiruste poolt põhjustatavatele taimehaigustele või on suurendatud nende umbrohumürgi (herbitsiidi-) kindlust.
Putukakindlus saavutatakse toidutaimedele bakteri Bacillus thuringensis (Bt) toksiini tootva geeni sisestamisega. See toksiin on praegu põllumajanduses kasutusel tavalise insektitsiidina (putukamürgina) ja ta on inimesele ohutu. Seda toksiini pidevalt tootvate GM põllukultuuride juures on täheldatud, et teatud erilistes oludes (näiteks kõrgenenud kahjuriohu korral) vajavad nad väiksemates kogustes putukamürke.
Viirusekindluse saavutamiseks sisestatakse taimedesse taimehaigusi põhjustavate viiruste geene. See muudab taimed vähem vastuvõtlikuks nende viiruste poolt põhjustatavatele haigustele ja saagikus suureneb.
Herbitsiidikindlus saavutatakse sellega, et taimesse sisestatakse sellise bakteri geen, millega kandub edasi vastupanuvõime mõnedele umbrohumürkidele. Suure umbrohtumisohu korral on selliste taimede kasutamise tulemusena vähenenud kasutatud herbitsiidide kogused.
Euroopa Liidus kasvatatakse või kasutatakse tööstuslikult paarikümmend nimetust GMO-sid. Esimesena toodi turule vaktsiinid (1992-1994), seejärel herbitsiidikindel tubakas (1994), millele järgnesid mitmed rapsi-, soja-, siguri- ja maisiliinid ning GM lillesordid (1996-1997). Mujal maailmas (peamiselt USAs, Kanadas, Jaapanis, Austraalias) kasvatatakse ka muid GMO-sid, näiteks puuvilla, melonit, papaiat, kartulit, suhkrupeeti.
Ühtegi GM toitu ei tohi tuua Euroopa Ühenduse turule enne ohutuse hindamise läbimist. Erinevad GM organismid sisaldavad erinevaid geene, mis on neisse sisestatud eri viisidel. See tähendab, et iga üksikut GM toitu ja selle ohutust hinnatakse eraldi. Praegu rahvusvahelisel turul olevad GM toiduained on läbinud riskianalüüsi. Ei ole täheldatud, et GM toidu tarbimine oleks avaldanud mõju nende riikide elanikkonna tervisele, kus nende turustamine on lubatud.
GM toidu ohutuse hindamisel uuritakse harilikult: otseseid tervisemõjusid (toksilisust); kalduvust vallandada allergilisi reaktsioone (allergeensust); toiduaine üksikuid komponente, millel arvatakse olevat toite- või toksilised omadused; sisestatud geeni stabiilsust; geneetilise muundamise mõju toiteomadustele ja geeni sisestamise võimalikke soovimatuid kõrvalmõjusid.
Euroopa Liidu liikmena järgib Eesti selles kehtivaid GM toidu turule lubamise põhimõtteid ja vastavaid õigusakte. GM toidu valdkonnas on olulisimateks aktideks:
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (OJ L 268, 18/10/2003 lk. 0001 – 0023);
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 1830/2003, milles käsitletakse GMO-de ning GMOst valmistatud toidu ja sööda jälgitavust ja märgistamist (OJ L 268 , 18/10/2003, lk. 0024 – 0028). Mõlemad määrused on Eestis vahetult kohaldatavad.
Määrus 1829/2003 jõustus alates 18. aprillist 2004. a. Varem reguleeris GM toidu valdkonda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta. Enne määruse 258/97 kehtima hakkamist lubati ka toidu otstarbel GMOd turule direktiivi 90/220/EMÜ alusel (direktiivi 2001/18/EÜ eelkäija).
Määrus 1829/2003 katab järgmised valdkonnad: toidu/sööda otstarbel kasutatavad GMO-d; GMO-d sisaldava toidu/sööda; GMO-st koosneva toidu/sööda; GMO-st saadud toidu/sööda; GMO-st saadud koostisosi sisaldava toidu. Määrus ei käsitle GMO-de abil toodetud toitu ning GM söödaga toidetud ja GM ravimitega ravitud loomadelt saadud tooteid.
Nimetatud määruse põhimõte on, et ühtegi nimetatud gruppi kuuluvat toodet ei tohi Euroopa Ühenduse turule tuua enne, kui selle ohutus on hinnanud Euroopa Toiduohutusamet (European Food Safety Authority (EFSA)) ning toote turule viimiseks on tehtud vastav lubav otsus.
Täpsemalt toimib turule lubamise protseduur järgnevalt. Uue toiduks või söödaks kasutatava geneetiliselt muundatud organismi ja geneetiliselt muundatud toidu või sööda Euroopa Liidu turule viimiseks esitab turustada sooviv ettevõtja loataotluse ja nõutavad andmed liikmesriigi pädevale asutusele (Eestis Veterinaar- ja Toiduamet). Pädev asutus edastab dokumendid Euroopa Toiduohutusametile, kes hindab GM toidu või sööda ohutust. Kui taotlus on esitatud ka GM kultuuri kasvatamiseks (tegemist on seemnete või paljundusmaterjaliga), peab Euroopa Toiduohutusamet küsima arvamust direktiivi 2001/18/EÜ alusel liikmesriikides määratud pädevalt asutuselt (Eestis Keskkonnaministeerium). Muudel juhtudel võib Euroopa Toiduohutusamet arvamust küsida. Seejärel koostab Euroopa Komisjon otsuse eelnõu, mille vastuvõtmine otsustatakse liikmesriikide esindajatest koosneva Toiduahela ja Loomatervishoiu Alalise Komitee (Standing Committee on the Food Chain and Animal Health) istungil kvalifitseeritud häälteenamusega. Kui siin ei saavutata kokkulepet, saadetakse eelnõu Ministrite Nõukogule, kes viivad omakorda läbi hääletuse. Kui ei saavutata üksmeelt, saadetakse eelnõu tagasi Euroopa Komisjonile, kellel on õigus iseseisvalt otsustada. Luba antakse 10 aastaks, seda saab pikendada. Lubatud toit või sööt kantakse vastavasse registrisse. Protseduur skemaatiliselt (PPT).
Eesti seisukoha kujundamisel on toidu puhul pädevaks asutuseks Veterinaar- ja Toiduamet, keda nõustab põllumajandusministri käskkirjaga moodustatud uuendtoidukomisjon. Uuendtoidukomisjon on nõuandva õigusega komisjon, mille ülesandeks on anda sisuline ning teaduslik hinnang turuleviidava uuendtoidu ja GM toidu kohta, mistõttu on komisjoni töösse kaasatud erinevate erialade asjatundjate paremik. Sisuliselt tähendab see erialaspetsialistide hinnangu andmist uuendtoidu ja GM toidu Euroopa Ühenduse turule viimise taotluste ja otsuste kohta. Vastavalt toiduseaduse § 13 lõikele 4 moodustatakse uuendtoidukomisjon põllumajandusministri poolt ning sinna tuleb kaasata asjatundjaid järgmistest valdkondadest: toiduainete tehnoloogia, toiduainete keemia, biotehnoloogia, geenitehnoloogia, toksikoloogia, mikrobioloogia, arstiteadus, toitumisteadus, tarbijakaitse, toidualased õigusaktid ja toidujärelevalve.
Eelpool viidatud määrustes 1829/2003 ja 1830/2003 on toodud ka täpsed GM toidu märgistamise nõuded . Kõik GMOst koosnevad, neid sisaldavad või neist saadud toidud peavad olema vastavalt märgistatud. S.t, et märgistuselt peab selguma, et tegemist on GM tootega või, et toode sisaldab GM koostisosa. Näiteks GM maisi või sellist maisi sisaldava toidu märgistusel peavad olema sõnad “geneetiliselt muundatud” või “toodetud geneetiliselt muundatud maisist”. Märgistama ei pea toodet, mis sisaldab juhusliku saastumise tõttu alla 0,9 % GM materjali. Näiteks kui toote üksikus koostisosas (nt sojajahu) sisaldub alla 0,9% GM materjali, siis seda toodet GM sojajahu sisaldava tootena märgistama ei pea. Sealjuures peab käitleja tõendama, et on võtnud vajalikke meetmeid saastumise vältimiseks.
Toidu otstarbel kasutatavate GMO-de turustamise lube on välja antud direktiivi 90/220/EMÜ ja määruse 258/97 alusel, kuid 18. aprillil 2004. a jõustus määrus 1829/2003 ning uued geneetiliselt muundatud toidu turustamise load antakse nüüd välja selle määruse alusel.
Geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise direktiivi 2001/18/EÜ ja varem direktiivi 90/220/EMÜ alusel on mitmed GMOd turule lubatud erinevateks kasutusotstarveteks: kasvatamine, importimine, tööstuslik töötlemine (värvained, lakid, lahustid), toit ja sööt. Põllukultuuridest kuuluvad nende hulka mais, raps, soja, kartul ja sigur. Ainult kahte GM maisiliini (T25 ja MON810) ning ühte GM kartulisorti (EH 92-527-1) on lubatud turustada ka kasvatamiseks.
Määruse 1829/2003 alusel on turule lubatud teatud GM maisid, sojaoad, suhkrupeet, rapsid ja puuvillasordid, mis on kantud GM toidu ja sööda registrisse. Nimetatud registrisse on kantud kõik praegusel hetkel toiduks ja söödaks lubatud GM liinid, ka need mis said algselt turustamise loa direktiivi 90/220/EMÜ või määruse 258/97 alusel.
Putukakindlus saavutatakse toidutaimedele bakteri Bacillus thuringensis (Bt) toksiini tootva geeni sisestamisega. See toksiin on praegu põllumajanduses kasutusel tavalise insektitsiidina (putukamürgina) ja ta on inimesele ohutu. Seda toksiini pidevalt tootvate GM põllukultuuride juures on täheldatud, et teatud erilistes oludes (näiteks kõrgenenud kahjuriohu korral) vajavad nad väiksemates kogustes putukamürke.
Viirusekindluse saavutamiseks sisestatakse taimedesse taimehaigusi põhjustavate viiruste geene. See muudab taimed vähem vastuvõtlikuks nende viiruste poolt põhjustatavatele haigustele ja saagikus suureneb.
Herbitsiidikindlus saavutatakse sellega, et taimesse sisestatakse sellise bakteri geen, millega kandub edasi vastupanuvõime mõnedele umbrohumürkidele. Suure umbrohtumisohu korral on selliste taimede kasutamise tulemusena vähenenud kasutatud herbitsiidide kogused.
Euroopa Liidus kasvatatakse või kasutatakse tööstuslikult paarikümmend nimetust GMO-sid. Esimesena toodi turule vaktsiinid (1992-1994), seejärel herbitsiidikindel tubakas (1994), millele järgnesid mitmed rapsi-, soja-, siguri- ja maisiliinid ning GM lillesordid (1996-1997). Mujal maailmas (peamiselt USAs, Kanadas, Jaapanis, Austraalias) kasvatatakse ka muid GMO-sid, näiteks puuvilla, melonit, papaiat, kartulit, suhkrupeeti.
Ühtegi GM toitu ei tohi tuua Euroopa Ühenduse turule enne ohutuse hindamise läbimist. Erinevad GM organismid sisaldavad erinevaid geene, mis on neisse sisestatud eri viisidel. See tähendab, et iga üksikut GM toitu ja selle ohutust hinnatakse eraldi. Praegu rahvusvahelisel turul olevad GM toiduained on läbinud riskianalüüsi. Ei ole täheldatud, et GM toidu tarbimine oleks avaldanud mõju nende riikide elanikkonna tervisele, kus nende turustamine on lubatud.
GM toidu ohutuse hindamisel uuritakse harilikult: otseseid tervisemõjusid (toksilisust); kalduvust vallandada allergilisi reaktsioone (allergeensust); toiduaine üksikuid komponente, millel arvatakse olevat toite- või toksilised omadused; sisestatud geeni stabiilsust; geneetilise muundamise mõju toiteomadustele ja geeni sisestamise võimalikke soovimatuid kõrvalmõjusid.
Euroopa Liidu liikmena järgib Eesti selles kehtivaid GM toidu turule lubamise põhimõtteid ja vastavaid õigusakte. GM toidu valdkonnas on olulisimateks aktideks:
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (OJ L 268, 18/10/2003 lk. 0001 – 0023);
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 1830/2003, milles käsitletakse GMO-de ning GMOst valmistatud toidu ja sööda jälgitavust ja märgistamist (OJ L 268 , 18/10/2003, lk. 0024 – 0028). Mõlemad määrused on Eestis vahetult kohaldatavad.
Määrus 1829/2003 jõustus alates 18. aprillist 2004. a. Varem reguleeris GM toidu valdkonda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta. Enne määruse 258/97 kehtima hakkamist lubati ka toidu otstarbel GMOd turule direktiivi 90/220/EMÜ alusel (direktiivi 2001/18/EÜ eelkäija).
Määrus 1829/2003 katab järgmised valdkonnad: toidu/sööda otstarbel kasutatavad GMO-d; GMO-d sisaldava toidu/sööda; GMO-st koosneva toidu/sööda; GMO-st saadud toidu/sööda; GMO-st saadud koostisosi sisaldava toidu. Määrus ei käsitle GMO-de abil toodetud toitu ning GM söödaga toidetud ja GM ravimitega ravitud loomadelt saadud tooteid.
Nimetatud määruse põhimõte on, et ühtegi nimetatud gruppi kuuluvat toodet ei tohi Euroopa Ühenduse turule tuua enne, kui selle ohutus on hinnanud Euroopa Toiduohutusamet (European Food Safety Authority (EFSA)) ning toote turule viimiseks on tehtud vastav lubav otsus.
Täpsemalt toimib turule lubamise protseduur järgnevalt. Uue toiduks või söödaks kasutatava geneetiliselt muundatud organismi ja geneetiliselt muundatud toidu või sööda Euroopa Liidu turule viimiseks esitab turustada sooviv ettevõtja loataotluse ja nõutavad andmed liikmesriigi pädevale asutusele (Eestis Veterinaar- ja Toiduamet). Pädev asutus edastab dokumendid Euroopa Toiduohutusametile, kes hindab GM toidu või sööda ohutust. Kui taotlus on esitatud ka GM kultuuri kasvatamiseks (tegemist on seemnete või paljundusmaterjaliga), peab Euroopa Toiduohutusamet küsima arvamust direktiivi 2001/18/EÜ alusel liikmesriikides määratud pädevalt asutuselt (Eestis Keskkonnaministeerium). Muudel juhtudel võib Euroopa Toiduohutusamet arvamust küsida. Seejärel koostab Euroopa Komisjon otsuse eelnõu, mille vastuvõtmine otsustatakse liikmesriikide esindajatest koosneva Toiduahela ja Loomatervishoiu Alalise Komitee (Standing Committee on the Food Chain and Animal Health) istungil kvalifitseeritud häälteenamusega. Kui siin ei saavutata kokkulepet, saadetakse eelnõu Ministrite Nõukogule, kes viivad omakorda läbi hääletuse. Kui ei saavutata üksmeelt, saadetakse eelnõu tagasi Euroopa Komisjonile, kellel on õigus iseseisvalt otsustada. Luba antakse 10 aastaks, seda saab pikendada. Lubatud toit või sööt kantakse vastavasse registrisse. Protseduur skemaatiliselt (PPT).
Eesti seisukoha kujundamisel on toidu puhul pädevaks asutuseks Veterinaar- ja Toiduamet, keda nõustab põllumajandusministri käskkirjaga moodustatud uuendtoidukomisjon. Uuendtoidukomisjon on nõuandva õigusega komisjon, mille ülesandeks on anda sisuline ning teaduslik hinnang turuleviidava uuendtoidu ja GM toidu kohta, mistõttu on komisjoni töösse kaasatud erinevate erialade asjatundjate paremik. Sisuliselt tähendab see erialaspetsialistide hinnangu andmist uuendtoidu ja GM toidu Euroopa Ühenduse turule viimise taotluste ja otsuste kohta. Vastavalt toiduseaduse § 13 lõikele 4 moodustatakse uuendtoidukomisjon põllumajandusministri poolt ning sinna tuleb kaasata asjatundjaid järgmistest valdkondadest: toiduainete tehnoloogia, toiduainete keemia, biotehnoloogia, geenitehnoloogia, toksikoloogia, mikrobioloogia, arstiteadus, toitumisteadus, tarbijakaitse, toidualased õigusaktid ja toidujärelevalve.
Eelpool viidatud määrustes 1829/2003 ja 1830/2003 on toodud ka täpsed GM toidu märgistamise nõuded . Kõik GMOst koosnevad, neid sisaldavad või neist saadud toidud peavad olema vastavalt märgistatud. S.t, et märgistuselt peab selguma, et tegemist on GM tootega või, et toode sisaldab GM koostisosa. Näiteks GM maisi või sellist maisi sisaldava toidu märgistusel peavad olema sõnad “geneetiliselt muundatud” või “toodetud geneetiliselt muundatud maisist”. Märgistama ei pea toodet, mis sisaldab juhusliku saastumise tõttu alla 0,9 % GM materjali. Näiteks kui toote üksikus koostisosas (nt sojajahu) sisaldub alla 0,9% GM materjali, siis seda toodet GM sojajahu sisaldava tootena märgistama ei pea. Sealjuures peab käitleja tõendama, et on võtnud vajalikke meetmeid saastumise vältimiseks.
Toidu otstarbel kasutatavate GMO-de turustamise lube on välja antud direktiivi 90/220/EMÜ ja määruse 258/97 alusel, kuid 18. aprillil 2004. a jõustus määrus 1829/2003 ning uued geneetiliselt muundatud toidu turustamise load antakse nüüd välja selle määruse alusel.
Geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise direktiivi 2001/18/EÜ ja varem direktiivi 90/220/EMÜ alusel on mitmed GMOd turule lubatud erinevateks kasutusotstarveteks: kasvatamine, importimine, tööstuslik töötlemine (värvained, lakid, lahustid), toit ja sööt. Põllukultuuridest kuuluvad nende hulka mais, raps, soja, kartul ja sigur. Ainult kahte GM maisiliini (T25 ja MON810) ning ühte GM kartulisorti (EH 92-527-1) on lubatud turustada ka kasvatamiseks.
Määruse 1829/2003 alusel on turule lubatud teatud GM maisid, sojaoad, suhkrupeet, rapsid ja puuvillasordid, mis on kantud GM toidu ja sööda registrisse. Nimetatud registrisse on kantud kõik praegusel hetkel toiduks ja söödaks lubatud GM liinid, ka need mis said algselt turustamise loa direktiivi 90/220/EMÜ või määruse 258/97 alusel.